Erasmus+

Innovating by Doing Experiments about Leonardo.

Alates sellest õppeaastast kuni aastani 2020 on Kurtna Kool seotud Erasmus+ projektiga “Innovating By Doing Experiments about Leonardo”. Projekti eestvedajaks on Itaalia ning partneriteks koos meiega veel Hispaania, Rumeenia ja Portugali koolid. Projekti esmaseks ideeks on oma koolide heade ideede teistega jagamine  ja teistelt õppimine. Antud projekti sihtgrupiks on sel korral õpilased vanuses 9-12 eluaastat.

Nagu projekti nimigi ütleb, on meie suureks eeskujuks Leonardo da Vinci, kes oma suurest uudishimust tingituna tundis suurt huvi erinevate valdkondade vastu nagu leiutamine, anatoomia, maalikunst, matemaatika, inseneriteadused, skulptuurid, botaanika, muusika, kirjandus, astronoomia, geoloogia, ajalugu ja kartograafia.

Selle projektiga loodamegi aidata lastel taasavastada oma loomulikku uudishimu maailma vastu ja toetada selle lennukust erinevate projektisiseste ja -väliste tegevustega nii Eestis kui ka  partnerriikides. Meie projekt toetab igati Kurtna Kooli motot “Mesi peitub igas õies” ja on kooskõlas muutunud õpikäsitlusega –  õpetaja on siin vaid seoste looja ja väärtushoiakute kujundaja ning meie ülesanne on arendada õppijas kriitilist ja loovat mõtlemist, analüüsioskusi, ettevõtlikkust, meeskonnatöö ning kirjaliku ja suulise eneseväljenduse oskust.

Projekti mobiilsused toimuvad neljas partnerriigis ja igal külastusel on kaasas neli õpilast ning kaks õpetajat. Erasmus+ Euroopa Liidu hariduse toetusprogramm on kõikidele programmis osalevatele lastele tasuta.  Mobiilsused jagunevad järgnevalt:

Itaalia 9.-16.12.2018 (V klass)
Hispaania 27.01.-02.02.2019 (IV klass)
Rumeenia 17.-23.03.2019 ( IV ja V klass)
Portugal 20.-26.10.2019 (praegune III klass)
Eesti 23.-29.05.2019 (16 -20 õpilast partnerriikidest)

Kõikidest meie külastustest ja ettevõtmisest on võimalik lugeda Kurtna Kooli koduleheküljel, Facebookis, Instagrammis ja Symbaloos.

Lennukaid ideid soovides
Õp Merle


Itaalia 9.-16.12.2018

9.-15. detsembrini osalesid Kurtna Kooli 5.klassi õpilased Helen Heinroos, Lenna Ilves, Olivia Older ja Triinu Ratassepp koos kahe meie kooli õpetaja Anna Lutteri ja Merle Kantsiga Erasmus+ projekti Innovating By Doing Experiments by Leonardo esimesel õpilasmobiilsusel Itaalias, Castel Frentanos. Allolev kirjeldused on Helen Heinroosi ja Triinu Ratassepa sulest, kus tehakse kokkuvõtte meie tegemistest ja elust-olust sealse aja jooksul.

Pühapäeva hommikul saime oma Erasmus+ projekti reisikaaslastega Tallinna Lennujaamas kokku kell 9:50, ning meie lennuk startis kell 10.40 Riiga. Riiast lendasime teise lennukiga Rooma, ning sealt sõitsime veel kolm tundi bussiga Chieti linna, kuhu tulid meile vastu pered, kelle juurde me nädalaks elama jäime.
Meie olime Lennaga ühes peres, kelle kodu asus väikeses linnas Chieti maakonnas. Esmaspäeval oli esimene päev, millal külastasime kohalikku kooli. Hommikul ärkasime umbes kell 7:00. Ja tunnike hiljem sõitsime juba kooli poole. Kohalikuks tavaks on see, et hommikusöök süüakse kooli kõrval Pizzerias ja loomulikult on selleks hommikusöögiks pizza. Kooli ees saime me kokku Triinu ja Oliviaga. Koolis pandi meid kõiki 4B klassi. Seal tutvusime oma uute klassikaaslastega ning olime esimese tunni nendega. Pärast esimest tundi võtsid meid vastu ülejäänud kooli õpilased, kes tegid meile etteasteid iga riigi kohta. Hiljem valiti ka Erasmus+ logo ja maskott. Sellega saigi meie esimene koolipäev läbi ja läksime tagasi oma Itaalia perede juurde, kus saime nendega põhjalikumalt tuttavaks. Minul oli Eestist, lisaks muudele kingitustele, kaasa võetud must leib, mida meie sealne pere ei olnud enne näinud. Enne selle proovimist oletasid nad, et mis see võiks olla, ning üheks küsimuseks oli, et kas see on šokolaadiga sai.
Teisipäeval kohtusime me ka teiste riikidega õpilastega, kes osalesid samas programmis. Koos sõitsime bussiga sama kooli teise majja. Sealgi võeti meid vahvate etteastetega vastu. Selles koolimajas võtsime osa väga ägedatest töötubadest. Pärast töötubasid läksime me koos kooliga vanalinna jalutama ning mänguväljakule. Meie, eesti tüdrukutega, mängisime mängu, mille nimi on jääkaru. Pärast läksime me Lancianosse, kus saime samuti ringi vaadata. Hiljem tulid meile pered vastu ja läksime laiali, oma kohalikke kodudesse.
Kolmapäeval tehti meiega koolis intervjuu, milles küsiti küsimusi Eesti kohta ja samuti selle kohta, et kuidas meile see projekt meeldib, milles osaleme. Loomulikult meile meeldis! Selle päeva töötoas tegime me paberist Vitruvian Man`i. Pärast töötuba läksime me randa ekskursioonile, seejärel kohtusime jälle oma kasuperedega koolis, kes meid enda juurde viisid.
Neljapäev koolis möödus samamoodi, kui eelmised päevad. Töötoas tegime me võtmehoidjaid ning päeva lõpetasime kooli saalis, kus sõime kooki. Kahjuks pidime oma sealse klassiga hüvasti jätma. Neljapäeval lõppes kool varem ja läksime oma peredega sööma kohalikku bocconotto`t (Itaalia traditsiooniline muffin). Hiljem läksime me koos Triinu ja Olivia perega linna kus käisime poodides. Hiljem hakkas kontsert, kus kuulasime kooli orkestri mängitud muusikat ja saime ka tänukirjad projektis osalemise eest. Pärast kontserti läks meie perekoos Triinu ja Olivia perega restorani sööma. Seekord me sõime nutella pizzat! Pärast restoranis käiku läksime kodudesse magama.
Reedel saime me jällegi kokku teiste riikide õpilastega, kellega me koos sõitsime rongiga Pescara linna, kus käisime muuseumis ja meile tehti ka viimane töötuba robotite kohta. Täpsemalt Ozobot-i kohta. Me õppisime ka seda robotit programmeerima. Pärast seda läksid iga riigi õpilased oma õpetajatega sööma. Hiljem oli meil vaba aeg ja käisime linnapeal ringi. Hiljem läksime rongiga tagasi. Rongijaamas olid meil juba pered vastas ja me pidime ka teiste riikide õpilastega hüvasti jätma. Meie viimane päev oma Itaalia pere juures lõppes ühe nende sugulase 18-aastase sünnipäevaga, mida peeti restoranis ja millest ka meie Lennaga saime osa võtta. Sünnipäev oli tore, mängiti erinevaid seltskonnamänge ja söödi kõvasti. Minu ja Lenna pere tegi meile, ja meie emadele ka kingitused. Pakkisime asjad ja läksime magama, kuna järgmisel hommikul pidime Rooma sõitma hakkama.
Laupäeva hommikul viisid meie pered meid bussijaama, kus jätsime nendega hüvasti, kuigi meil oli väga kahju neist lahkuda. Rooma sõitsime me ümberistumisega, kahe bussiga. Sinna jõudes viisime asjad hotelli ja läksime linnaga tutvuma. Käisime kirikutes, söömas ja suveniiri poodides. Õhtul läksime tagasi hotelli kus me olime seekord neljakesi ühes toas. Seal sõime, mängisime kaarte ja läksimegi magama.
Pühapäeval käisime veel vaatamas Colosseumi varemeid. Hiljem võtsime hotellist asjad ja sõitsime taksoga lennujaama. Roomast lahkusime lennukiga kell 17:50 Riiga. Riiast lennuki väljasõit hilines üle tunni, kuid kui koju saime olime õnnelikud ja väsinud.
Minule meeldis see reis/projekt väga kuna kõik olid sõbralikud ja toredad. Töötoad olid ka ägedad ja õppisime palju. Natuke hirmutav oli alguses see, et peredes ei osanud peaaegu keegi inglise keelt, kuid õnneks on olemas Google Translate, ning me saime oma jutud räägitud.Hoolimata sellest, et igapäev sai pizzat ja pastat süüa, ei saanud minu pizza isu veel otsa. Ning kindlasti on mul plaanis kunagi sinna tagasi minna, et külastada veelkord oma Itaalia peret!
Olen väga tänulik, et sain selles projektis osaleda!
Helen Heinroos


Pühapäeval saime kell 9.00 kõik koos lennujaamas kokku. Kell 10.40 läks lennuk Riiga ja sealt kell 14.50 Rooma. Itaaliasse kohale jõudes võtsime süüa ja sõitsime 3h Roomast Chieti linna ja sealt peredega Castel Frentanosse.
Esmaspäeva hommikul saime meie kooli ees kokku ja veetsime ühe tunni meie klassiga. Pärast seda hakkas vastuvõtt. Peale meie oli Erasmusega seotud õpilasi ka Rumeeniast, Hispaaniast ja Portugalist. Vastuvõtul tehti igale riigile nende riigiga seotud etteaste. Valiti ka Erasmus+ projekti logo ja maskott. Pärast kõiki etteasteid läksid lapsed oma peredesse. Mina ja Olivia läksime oma perega Lanciano linna, mis asus Castel Frentanost u 10 km kaugusel. Käisime poodides ja läksime koju tagasi. Sõime õhtust ja mängisime Oliviaga kaarte.
Teisipäeval saime hommikul meie kodukoolis teiste riikide õpilaste ja õpetajatega kokku ning sõitsime teise kooli. Seal oli meil samuti vastuvõtt ja erinevad töötoad. Teine kool oli lähedal Castel Frentanole. Käisime teise kooli lähedal vanalinnas jalutamas ja kooli kõrval oleval mänguväljakul. Veetsime veel aega teistega koolis ja läksime Lancianosse ekskursioonile. Pärast seda tulid meile pered järgi ja läksime koju. Mängisime Oliviga taaskord kaarte ja läksime magama. Kolmapäeval olime hommikupoole samuti teiste riikide õpilastega koolis ja meiega tehti intervjuu. Toimusid ka erinevad töötoad, mis seotud Leonardo da Vinci eluga. Hiljem läksime ranna lähedale ekskursioonile ja käisime seal ringi. Pärast seda sõitsime kooli tagasi ja seal olid juba pered vastas ning läksime koju. Neljapäeval olime jällegi teistega koolis. Toimusid samuti töötoad, kus sai ka lisaks teistele töötubadele teha endale puust võtmehoidja. Pidime ka oma klassiga hüvasti jätma. Kool lõppes neljapäeval varem st me saime varem koju. Meie olime peale kooli paar tundi kodus ja siis läksime jälle Lanciano linna. Kaasas oli lisaks meie perele ka Lenna ja Heleni pere. Kõndisime Lanciano vanalinnas ringi ja sõime. Kell 18 hakkas kontsert, kus lisaks õpilaste mängitud muusikale saime ka tänukirja projektis osalemise eest. Pärast seda läksime meie pere ja Lenna/Heleni pere restorani sööma. Hiljem läksime kõik koju ja magama.
Reedel saime jällegi teiste riikide õpilastega kokku ja läksime rongiga Pescara linna ekskursioonile. Kõigepealt suundusime me muuseumi, kus toimus robootika tund. Moodustati meeskonnad ja mängiti robotitega. Pärast seda oli vaba aeg. Meie, eestlased, läksime sööma ja hiljem vaatasime linna peal ringi. Pärast vaba aega saime kõik kokku ja läksime rongiga tagasi. Rongijaamas olid meil pered vastas ja me pidime samuti teiste riikide õpilastega hüvasti jätma. Siis läksime koju ja pakkisime oma asjad kokku. Mängisime veel kaarte ja läksime magama.

Laupäeva hommikul saime bussijaamas õpetajatega kokku ja sõitsime 3h Rooma. Sinna jõudes viisime kohvrid ööbimiskohta ja läksime linna peale. Käisime suveniiripoodides, söömas, kirikus jne. Õhtu poole suundusime tagasi tuppa, veetsime koos aega ja läksime magama. Pühapäeval läksime veel hommikul linna peale vaatamisväärsusi kaema ja siis lennujaama. Meil läks Roomast lennuk sealse aja järgi kell 17.50 Riiga ja sealt pidi lend edasi Tallinnasse minema 23.10, aga saime minema alles umbes 00.30. Umbes 01.15 jõudsime Eesti ja läksime kõik oma koju.


Minu meelest oli see reis väga õpetlik, huvitav ja tore. Natuke tüütuks muutus see, et peredes ei osanud keegi inglise keelt, vaid kõik käis läbi Google Translate’i ja et toidud olid üsna ühekülgsed.

Triinu Ratassepp


Hispaania 27.01-2.02.2019

27. jaanuarist kuni 2. veebruarini viis Erasmus+ projekt portugaallasi, itaallasi, rumeenlasi ja eestlasi Hispaaniasse, Lleidasse, mis on linn lääne Kataloonias. Linn tervitas meid oma kevadise tuule ja soojusega. Pered ja õpetajad, kes meid seal ootasid, tegid meie kohalejõudmise eriliseks ja südant soojendavaks.

Ega seal pikka juttu olnud- teretasime ja juba olidki lapsed peredega ära sõitnud. See oli lausa imelik, et lapsed üldse oma uusi vanemaid ei võõrastanud. Kui neid järgmisel hommikul nägime, tundus nagu oleksid nad oma uusi pereliikmeid juba väga ammu tundnud. Meie mure, kuidas nad ikka üksi peredes hakkama saavad ja kuidas ennast seal tunnevad, oli liiast! Lapsed olid oma uue kodu leidnud ja teadsime, et lahkuminek saab pisaraterohke olema (ette rutates võin öelda, et nii see ka oli 🙂

Mobiilsus Lleidas oli täis üllatusi ja elevust. Kõik oli suurepäraselt organiseeritud ja midagi polnud juhuse hooleks jäetud. Mis mulle muljet avaldas, oli see, kuidas kõik kooli õpetajad projekti toimimisse panustasid. Ma usun, et Frederic Godase kool on uhke oma õpetajate, õpilaste ja vanemate üle, sest kõik panustasid kooliellu üheskoos ja meie tundsime end seal igati pereliikmete ja sõpradena.

Kui rääkida töötubadest, siis pean ütlema, et need olid mitmekülgsed, silmaringi avardavad. harivad ja mis peamine- nauditavad. Katapuldi ehitamine või robotite konstrueerimine ja liikuma panemine ei olnudki nii lihtsad, kui esmapilgul tundus. Olgu, mulle ei olnud:) Laste jaoks oli kõik mänguline ja nad õppisid uusi asju pingevabalt ja muretult. Lust oli vaadata, kuidas iga uus asi elevust tekitas!

Töötubade kogemuse tegi veelgi meeldejäävamaks see, et Frederic Godase kooli teeb koostööd linna Polütehnilise Ülikooli ja Diocesa muuseumiga. Külastus ülikooli näitas lastele milline ülikoolielu tegelikult välja näeb ja mis erialasid seal võimalik õppida. Muuseumis oli aga ajaloo õppimine nii lastesõbralikuks ja seikluslikuks tehtud ning seal veedetud aeg läks lausa lennuga.

Siiski pean tõdema, et minu kõige meeldejäävam kogemus kogu meie reisi ajal oli kooli kontsert. See, kuidas lapsed laulsi oli taevalik! Tegemist oli lausa inglikooriga ja mis eriti muljetavaldav- kooris laulsid kõik lapsed, kes laulda tahtsid, mitte ainult väljavalitud andekad lapsed. See annab kinnitust faktile-kõik on võimelised laulma, kui neid õpetada ja neisse uskuda!

Kokkuvõtvalt saan öelda, et meie Lleida külastus oli kordades parem, kui seda unistada oleksime suutnud. Suur kummardus ja meiepoolne lugupidamine Frederic Godase koolile ja sealsele meeskonnale – me nautisime igat Lleidas veedetud hetke!



RUMEENIA  ERASMUS+

Meie reis algas17. märtsi hommikul, kui lendasime Eestist Poola, Varssavisse, kus istusime ümber Bukaresti lennuki peale. Rumeenias võttis meid vastu ilus ilm, sooja oli üle 20 kraadi. Puud olid õites. Lennujaamas kohtusime peredega. Mina ja Maarja tutvusime Milena ja tema pereliikmetega.

KOOLIS

Meie vastuvõtjaks oli suur, ~600 õpilasega kesklinna kool, kus korraldati õpilaste minikontsert ja tuur kooli peal. Tähele panin seda, et esimeses klassis õpiti juba x-idega arvutamist! Üllatav oli, et iga päev oli kogu kolmeosaline lõuna serveeritud ühekordsetes pakendites, palju söödi saia.

Õhtul oli koolipidu. Pidu alustasid õpilaste etteasted. Kõigil oli võimalik maitsta Rumeenia rahvuslikke toite.Hiljem võtsime osa rahvuslikest ringmängudest. Pärast oli disko. Panime soovilooks kaera-jaani ja tantsisime seda.

TÖÖTOAD

Koolis oli meil palju lahedaid töötube. Mõtlesime välja ja ehitasime spagettidest, joogikõrtest ja puitklotsidest sildu, maalisime keraamilisi taldrikuid, tegelesime kalligraafia ja graafikaga ning mängisime robotite Ozobot`i ja Sphero`ga.

VÄLJASÕIDUD

Kõikidele osalejatele oli korraldatud sõit mägironimise sisehalli ronimist harjutama. Eesmärgi saavutamiseks oli vaja ka palju julgust, õnneks meil olid julgestustrossid.

Külastasime Transilvaania Karpaatia mägedes paiknevat Peles´ lossi (endine Rumeenia kuningapere suvekodu) ja Dracula lossi Bran linnas. Dracula loo mõtles välja iiri kirjanik Bram Stoker, kes ei olnud Transilvaanias kunagi käinud. Kirjanikku inspireeris vürst Vlad II Dracul, kes kaitses Rumeeniat türklaste eest ja kohtles oma vaenlasi julmalt.

Lossid olid väga uhked! Tagasi jõudsime alles hilja õhtul.

Külastasime Rumeenia ajaloolist kontserthalli Atheneumi. See on neile sama oluline nagu meile Rahvusooper Estonia. Clara isa, kes seal töötab, mängis meile viiulit. Hiljem oli meil ka linnaekskursioon, mis oli väga nauditav.

KODUS JA PEREGA

Meie koduks oli kaasaegne väike ilus eramaja tillukese aiakesega.

Suurema osa ajast veetsime perega väljaspool kodu: läksime parki jalutama ja mängisime sulgpalli, käisime optiliste illusioonide muuseumis, pannkoogikohvikus, põgenemistoas ning Milena ja Sofia hip-hop trenni vaatamas ja ka kaasa tegemas.

Me tegime palju asju teiste peredega koos.

Õhtuti, kui natuke aega üle jäi, siis Milena õpetas meile rumeeniakeelseid sõnu ja me õpetasime talle eesti keelt. Mõned õpitud sõnadest olid “la revedere”, mis tähendab hüvasti, “Bună”-tere, “Pisica”-kass.

LAHKUMINE

Viimase päeva hommikul pakkisime kokku oma kodinad ja läksime Bukaresti vanalinna jalutama ja ostlema. Bukarest on Rumeenia suurim linn (1.8 miljonit inimest), aga suurem osa riigi elanikest elab hoopis maapiirkondades. Nägime palju põnevaid ehitisi, tänavaid ja poode. Ja siis oligi juba vaja lennujaama minna. Hüvastijätt kulges muidugi pisaratega-olime saanud lähedasteks peale Milena pere ka teiste rumeenia tüdrukutega, kes majutasid teisi eesti lapsi. Lahkusime.Vaated lennukist olid kaunid. Nägime sealt tervet mägedemüüri.

Kokkuvõttes võib selle reisiga vägagi rahul olla.

Teksti kirjutas Nele Liis Kõllamaa


Pildiotsingu portugali lipp tulemus

Portugal 20.-26.10.2019

Mina osalesin Erasmus programmis esimest korda.  Kui seda võimalust, osaleda Portugali õpilasvahetuse projektis, umbes aasta tagasi pakuti, siis teadsin kohe, et osalen. See oli väga äge kogemus ja suur väljakutse.

Ei ole just tavapärane sõita nädalaks ajaks võõrasse riiki ja võõra pere juurde elama. Aga see oli seda väärt!

Esimeseks suureks väljakutseks oli suhtluskeel.

Portugalis on inglise keel võõrkeel, nii nagu meilgi. Õnneks on nutitelefon ja internet alati abiks, nii ka seekord. Enne reisi tõmbasin enda telefoni tõlkeäpi, mille esialgu seadistasin eesti – inglise tõlkereziimile. Hiljem selgus, et mind võõrustav pere ei suhtle eriti inglise keeles ja siis sai äpp seadistatud tõlkereziimile eesti – portugal. See vidin oli suureks abiks ja aitas mul perega suhelda.

Minu pere:

Mind võõrustav pere oli väga tore ja sooja südamega. Peres oli pereema ja pereisa koos oma kahe lapsega. Perepoeg Guilherme oli 12 aastane ja peretütar Catarina oli 6 aastane.

Minust ja Guilermest said ruttu sõbrad, kes me igal õhtul mängisime palli, võistlesime mõnes arvutimängus või katsetasime oma oskuseid tasakaaluliikuril.

Igal õhtul viisid nad mind välja sööma. Oli see siis mõni tore restoran või hoopis pereisale kuuluv pagarikohvik, aga alati oli tunda nende soojust ja südamlikkust pakkuda mulle parimat.

Teine suur väljakutse olid kohalikud toidud.

Nii nagu enamus maailmast ei saa aru meie armastusest leiva või keefiri vastu, ei saa meie aru paljudest toitudest mida erinevad rahvused armastavad. Näiteks oli minu jaoks tõeline katsumus süüa kastaneid. Minu peres valmistati neid nii soolaseks kui ka magusaks toiduks aga kahjuks keerlesid need mul põsest põske ühtmoodi ja ei tahtnud kuidagi alla minna. Veel on neil omapärased ja kummalised vürtsid mida nad lisavad erinevatele toitudele ja meie põhjamaine seedesüsteem peab kõvasti vaeva nägema, et kõige sellega toime tulla.

Tegevuskava

Tegevuskava oli kogu nädala jooksul väga tihe. Külastasime erinevaid asutusi, kirikuid, kindluslosse ja palju muid vaatamisväärsusi. Kõige rohkem meeldis mulle laevade muuseum, kus räägiti väga põnevalt laevade ajaloost ja saime sõita laevaga minevikku.

Üldiselt meeldis mulle seal kõik. Võibolla natuke vähem meeldis koolimaja kus käisime erinevates töötubades. Koolimaja oli must ja veidi kulunud. Seal viibides ei tekkinud head ja hubast tunnet.

Aga lõpetuseks saan öelda vaid suur tänu oma perele ja õpetajatele, kes tegid võimalikuks mul osaleda selles projektis. Kindlasti soovin osaleda ka tulevikus sellistes programmides kui vähegi võimalik. See oli väga äge nädal!

Uku Saar